Kohvik Lemmik

Kui seigelda Ida-Virumaal, Narva ja Narva-Jõesuu kandis, siis on söögikoha leidmine ühtaegu lihtne ja keeruline. Narvas jääb esmapilgul silma MäkDoonalds ja paar hotellirestorani.  Üks on meie maitsele liiga lihtne, teine liiga keeruline :D Statoile on, aga kabanossid tundusid reisivatele hundikestele kuidagi eriti lameda toiduvalikuna. Oleks me oma tulevikku ette näinud, oleksime vist siiski Statist mõned joogid-salatid-võileivad haaranud ja pikniku teinud. Tõesti, linna me ei tunne ja tulnud olime ka täiesti ettevalmistamata, ehk leidub Narvas peidetud gastronoomiapärle?
Narva-Jõesuus on posu spaasid, millel kahtlemata ka restoranid küljes. Mitte meie, lihtsate reisisellide, jaoks. Lõpuks koperdasime täitsa juhuslikult sellise kohviku otsa, millel nimeks Lemmik. Ja julge hundi rind on teadagi rasvane. Või nagu sel juhul: haavleid täis.
Juba sisenedes tervitas meid tõelise maalähedase külapubi fiiling. No mulle meenusid kohe lapsepõlvest ajad, kui isa mind üheksakümnendatel sarnastes kohtades alati naturaalse šnitsli ja Solo segumahlaga kostitas. Eriti see segumahl tuli mulle meelde, kui ma enda ümber ringi vaatasin. No nii üheksakümnendad, et ma ausalt oleksin eeldanud sellest ajast muusikat mängimas. Oleks asja palju usutavamaks veel teinud. 
Tellisime esialgu praed: eskalopi, sealiha seentega ja praetud lõhe ning jätsime õhku võimaluse, et tellime hiljem ehk magustoiduks pannkookegi. Esimene üllatus: lisandid tuli praele juurde osta kahe euro eest. Et siis ümmarguselt kuueeurosest praest sai kohe kaheksane. Teenindajad olid kärmed, ka toit tuli köögist lauda lausa välgukiirusel. Selle fenomeni põhjus selgus siis, kui olime kahvlid toitu löönud. Teine üllatus: armunud ei olnud keegi selles paigas vististi juba aastaid olnud. Sest ühelgi prael ei eksisteerinud kohe teragi soola, muudest vürtsidest ja maitseainetest rääkimata. Keedukartulid olid hommikul valmis keedetud ja vahetult enne serveerimist mikroahjus kuumaks aetud. See väga spetsiifiline kuivanud kiht oli neil kõigil ümber. Kartulipüree sai kiidusõnu, sest ei olnud vähemast pakist võetud. Seentega sealiha oli maitsetu ja üllatas sellega, et koos seente ja juustuga ei olnud lihale sibulat lisatud. Oleks kohe maitsvam olnud. Kas vene köögis mitte ei jumaldata sibulat ja küüslauku? Praetud lõhe tundus pigem friteeritud ja tilkus õlist. Ainus kaste, mida selle toidukoha kokad tunnustavad, on ilmselgelt ketšup. Millest jääb ilmselgelt väheks. Muide, keedukartuleid ei parandanud ka meeleheitlik ketšupisse uputamine.
Tõeline tagasivaade aegadele, kus söök ei olnud söögikohtades kõige olulisem asi. Peaasi, et kodust välja sai ja seltskonda oli :D Pannkooke me igatahes ei tellinud. Ja keedukartulid jäid meist praktiliselt puutumatult taldrikule. Leib päästis päeva.
Arve oli keskmiselt üheksa eurot inimese kohta, selles siis igaühele praad koos lisandiga ja jook. Tundus natuke palju toidu eest, mis oli osaliselt söödamatu ning täielikult maitsetu. Ära tulime vastakate tunnetega. Lapsepõlve mälestused on ju toredad, aga hästi süüa oleks veel toredam :D Igatahes jõudsime hiljem autos kokkuleppele, et nälga ka enam ei ole ja keegi ei palunud tanklasse või poodi snäkipeatusele. 
Lemmikul on olemas ka koduleht. See asub aadressil  http://kohviklemmik.ee/et/

Punkte sai see blast from the past järgmiselt: 

                         Arbuusisuhkur               Tupsu               Hermione
Interjöör                  5/10                          4/10                     5/10
Toit                          3/10                          3/10                     3/10
Teenindus               5/10                          3/10                    5/10

Lemmiku keskmine on meie hinnangul ümmargune 4 punkti kümnest võimalikust. 

Menüü

Sealiha seentega 6.50.- (+ 2.- lisandid)

Praetud lõhe 5.50.- (+ 2.- lisandid)

Eskalop "Lemmik" 5.- (+ 2.- lisandid)

Rohuaia kohvik

Üle pika aja on restohundid jälle liikvel. Ja täna külastasime me Rakveres sellist ilusat kohta nagu Rohuaia kohvik. Nagu nimest võib eeldada, asub see Rohuaia tänaval, keskväljaku melust natuke eemal, aga on tõeliselt ilusa interjööriga ja vaikne kohvik, kus on korralik koogivalik ja ulatuslik pitsamenüü, lisaks mõned praed, eelroad ja magustoidud. Pitsad on seal muide õhukese põhjaga ja pigem krõbedad, mitte rohkemlevinud ameerikapäraselt tainased. 
Meie saabusime Rohuaeda kolmekesi kella viie ajal teisipäeva õhtul. Rahvast polnud palju, aga tühi ka ei olnud. Keegi ei hakanud seekord eelroogadega aega raiskama, pilk liikus otse pearoogadele. Õnneks oli pärast tänu sellele ruumi veel kooki ja kohvi nautida :) 
Meie tellisime seekord Caesari pitsa, mis nägi esmapilgul välja nagu pannkoogi peale pandud salat, aga maitse oli kuuldavasti mõnus. Seakarbonaad Coleslawi salati ja Hasselbacki kartuliga oli toitev, aga natuke segadusseajav praad. Kapsasalat oli nii hea, et kartul tundus täitsa üleliigne, oleks rohkem kapsast tahtnud hoopis. Ja kastmega on keegi veidi metsa pannud selle prae juures. Nagu lihatut guljashi oleks keegi suure kulbiga taldrikule virutanud. Liha see eest maitses mmmmm kui hästi. Tursafilee köögiviljade ja tar-tar kastmega tekitas tõsise arutelu selle üle, kuidas need köögiviljad õigupoolest valmistatud on. Kõik oli kuidagi pooltoores ja maitsestamata, et äkki on grillitud... Supertervislik ilmselt igatahes :) Ja porgandile selline poolkõva ja soolatu seisund isegi sobib, see maitseb niigi hästi. Kala kohta ei tulnud ühtki kaebust, ilmselt oli siis nämma. 
Koogilett oli nii kena, et lausa raske oli otsust langetada. Meie valikuks said martsipanikook, šokolaadi-karamellikook ja Brita kook. Külluslikud ja magusad kõik, keegi ei osanud kurta. No kui, siis oli Brita ehk natuke liiga vahukoorene ja külluslik olnud isegi :) Ärge seda siis iiri kohviga tellige, vahukoorene kohv ja vahukoorene kook annavad kokku väga diabeedimaitselise kombo :)
Hinnad on supermõistlikud: üle kümneeurost arvet on juba päris raske välja pigistada, isegi koos koogiga. Kolme peale maksime ehk tibakese üle kolmekümne euro, aga selles hinnas on ka paar klaasi majaveini ja päris mitu kohvi. Ikkagi väga mõistlik. Kui enne kella kaheksat on tahtmine Rakveres kusagil istuda, siis meie igatahes soovitame!
Koduleht on sellel paigal ka täitsa olemas ja veel väga ülevaatlik. Isegi menüü saab enne üle vaadata ja paremad palad välja valida. Või toidu hoopis koju tellida! :) Nende leht asub aadressil  http://www.rohuaiakohvik.ee/et

Aga punktid jaotusid selliselt: 

                      Arbuusisuhkur              Tupsu             Hermione
Interjöör              10/10                        9/10                   8/10
Toit                       8/10                         7/10                   7/10
Teenindus            8/10                         8/10                   8/10

Mis teeb keskmiseks hindeks tugeva  8.1 punkti. Restohunt soovitab!

Caesari pitsa (väike) 3.-

Seakarbonaad Coleslawi salati ja Hasselbacki kartuliga 6.70.-

Tursafilee köögiviljade ja tar-tar kastmega 8.70.-

Koogivalik

Martsipanikook, mustikakook ja kaks lattet.

Brita kook

Cappucino ja tükk šokolaadi-karamellikooki.

Kaer

Kui te veedate aega põhjarannikul, käite näiteks Jägala joal ja liigute sealt edasi Rakvere poole, siis ärge lootke, et teile teele kuigi palju põnevaid söögikohti jääb. Paar viita on, aga need juhatavad otse mittekuhugi. Meie trippisime kaunil pühapäevasel õhtupoolikul just sealkandis ja pidime nälga ära surema. Kuni meile Kuusalu teele jäi. Ja me avastasime sealt sellise põneva baar-kohviku nagu seda on Kaer. 
Tagantjärele tarkadena soovitaksime me, et te natuke kauem nälga kannataksite ja Viitnale välja sõidaksite. Sealne šašlõkk on kannatusi väärt :) Kui nälg lausa silmanägemist võtab, siis ostke Kuusalust paar pirukat ja kannatage ikkagi Viitnani. 
Kaer asub Kuusalus Konsumiga samas majas. Leida pole seda raske. Meie ründasime sinna sisse kella kuue ajal pühapäevasel päeval ja olime praktiliselt ainsad kliendid. Menüü on lühike ja konkreetne. Tahvlil seina peal on rohkem valikuid kui trükitud menüüs. Kogu sisekujundus meenutab 90date hämarat külapubi. Noh, nurgas oli maailma kõige kurvema ja lontis välimusega nahkdiivan, kesksel kohal oli kaks hiiglaslikku piljardilauda, kogu majas tundus töötavat ainult üks inimene, ja terve koht tahaks hädasti üht kena sanitaarremonti või vähemalt tolmuimejat ja niisket lappi. 
Valisime omale praed, kaks seafileed ja üks paneeritud kala, jäätisekokteilid ja joogid. Arve tuli kolme inimese peale alla 20 euro. Hinna suhtes ülimalt normaalne koht. Ainus miinus on, et kui toit käes on, siis ei imesta enam keegi odava hinna üle. Kõik kolm praadi nägid täpselt ühesugused välja, kuidas teenindaja neil vahet tegi, ma ei tea :D Ja tellitud kala osutus lauas hoopis kanafileeks. Lihaga oli see põnev asi, et paneering oli paksem kui liha. Mulle selline petukaup ei meeldi. Ja fileed ei tasu ikka päris läbipaistvaks ka haamerdada, las olla natuke närimist ka. Kartulite puhul kahtlustas üks lauakaaslane, et need olid fritüüris krõbedaks lastud eilsed keedukartulid :D Ma ei julge öelda, kas see oli tõsi või ei. Kogu praad oli üsna maitsetu, sest kokk on ilmselt kuulnud ainult soolast ja piprast. Jäätisekokteilid olid pigem piimakokteili kontsistentsiga, aga 1,3 euro eest ei saagi vist väga palju jäätist... :)
Ja palun, rahvas, kui on teil on juba raha söögikoha avamiseks, siis peaks olema ka raha millegi parema jaoks, kui kunstlilled! See on lihtsalt nilbe....
Põhimõtteliselt on see ilmselt suurepärane koht inimesele, kes on üsna kehv kokk, aga tahaks vahel väljaspool kodu kodust toitu süüa :D Noh, et siis ei ole erinevus nii kardinaalne ja võid endiselt tunda, et sa suudad oma köögis kohvikutoitu valmistada :D Igal juhul soovitan ma aktiivselt otsida Kaerale alternatiive. 

Meie punktid on igatahes sellised: 


                        Arbuusisuhkur         Stradlin        Baby
Interjöör                   5/10                    7/10           9/10
Toit                          4/10                    3/10           1/10
Teenindus                5/10                     6/10           5/10

Keskmine hinne seega ümmargune 5. 

Meat Market

Kuhu minna Tartus, kui tähistamist vajab üks sünnipäev, aga kõht on ka kenakesti tühi, tahaks tunda end peenelt, aga mitte maksta poolt kuupalka miksroskoopilise tükikese Foie Gras' eest? No meie valisime Meat Marketi. And here's how it went: 
Mul oli millegipärast meeles, et see söögikoht asub Raekoja Platsi ääres. Seega, oli meil paar minutit segadust ja muret ning mobiilset guugeldamist. Aga kätte leidsime. Ega ta tõesti kaugel ka ei olnud. Otse Tsink Plekk Pange vastas, Küütri tänaval. Mõnus vaikne, aga lihtsasti ligipääsetav koht. 
Minu esmamulje oli automaatselt suurepärane, sest kui me sisse astusime, ootas meid peaaegu uksel kelner koos kahe väga hõrgutava välimusega joogiga. Kahjuks need siiski ei olnud meile. Aga esmamulje oli selleks ajaks juba loodud :D 
Ma kujutasin iseenesest seda kohta kuidagi suuremana ette. Vist sellepärast, et nimes on sõna market ja turud on alati suured kohad. Istuma pandi meid otse akna alla, mis oli nunnu. Lauda, mis oli sellise suurusega, et üksinda oleks selle taga mugavam olnud, ja toolidele, mis olid plastikust. See polnud väga nunnu. Midagi ei juhtunud, aga mina näiteks ei julgenud end liiga palju liigutada. Teate küll, plastik ei ole alati kõige usaldusväärsem. 
Menüü oli asjalik, kuigi minu kujutluses oleks võinud erinevaid liha- ja grilliroogi isegi rohkem olla. Kui juba Meat Market, olgu siis ikka suurelt ja selgelt! Valimine oli kõigest hoolimata keeruline: kas veis või lammas? Kana või part? Kas lambašašlõkk maitseb ikka korralikult ja kasukaselt, või on see rohkem äädikamarinaadi-maitseline? Ja nii edasi. Võtsime pardi ja lamba, kumbki magustoidu ka. 
Alguses oli juttu nii palju, et ei pannud tähelegi aja möödumist. Lõpuks hakkas pilk aina enam kööiuksele liikuma. Kas juba..? Ma ei ütleks, et ooteaeg meeletult pikk oli, kella unustasin ma ka vaadata, aga natuke rahutuks tegi küll. Samas, ma olin ka üsna näljane. Ja ega grill ei ole midagi, mida tagant saab kiirustada :) 
Kui toit saabus, oli see igal juhul ootamist väärt. Ideaalselt küpsetatud, mõnusalt maitsestatud, mahlane ja suussulav... Ma jäin igati rahule oma valikuga. Leeni kiitis muidugi omakorda parti, mis oli samuti imehea olnud, kuigi pool taldrikut oli täis suuri salatilehti, mis natuke müstiliseks kogu selle kompositsiooni tegid. 
Magustoitudeks olid meil Creme Brulee ja Tiramisu, mis mõlemad väga head olid. Üldse, pean ma tunnistama, läheb kogu see kiitmine siin igavaks juba. Aga kritiseerida ka väga midagi ei oska. Kõik oli maitsev, teenindus oli sõbralik, käidi isegi keset einet uurimas, kas kõik on hea. Kui mul suu parajasti pungil lammast täis poleks olnud, oleksin ma ilmselt ka midagi asjalikku suutnud vastata :D 
Poolteist tundi veetsime efektiivselt ära, kummalgi läks pea 20 eurot selle eine peale, aga sünnipäev sai mõnusas õhkkonnas tähistatud ja kurta pole midagi. Kui lihaisu peal on ja te parajasti Tartus asute, siis astuge aga lihaturule sisse. Hinnad on meiesugustele noortele ehk tiba soolased, aga selle raha eest saab ka väga head taset nautida. Kokteile on neil menüüd ka päris mitut erinevat sorti, nendeni me eile kahjuks ei jõudnudki. Mina olin nimelt roolis ja Leeni usaldab ainult seda alkoholi, mis on pruulikojast läbi käinud :D 

Arve tuli meil kahe peale kokku 36 eurot, punktid jagasime aga selliselt: 


                                  Arbuusisuhkur                      Lothleg
Interjöör                             8/10                                9/10                     
Toit                                   10/10                               9/10
Teenindus                          9/10                                9/10

Keskmine hinne seega täpselt 9 punkti. Meile meeldis! 

Lambašašlõkk kartulilootsikutega (13.-)

Pardi confit (9,5.-)

Tiramisu hoidis (4,5.-)

Creme brulee (4.-)

Slaavi köök - 12 kuud

Käisime täna Rakvere oma vene restoranis. Kõhud olid päris korralikult tühjad, varasem luure andis põhjust kõrgeteks lootusteks. Noohhh, muljeid oli seinast seina. 
Saabusime kella kolme ajal, peale meie oli restoranis veel paar laudkonda, üsna mõnus ja rahulik. Armas oli, et meid kohe saabumisel tervitati ning menüüd tulid ka jalamaid. Valik oli asjalik, hinnad väga-väga mõistlikud. See tähendab siis seda, et need olid üllatavalt odavad :D
Mina tellisin potiroa sealiha ja metsaseentega, minu kaaslane aga seljanka ja pelmeenid. Kummalegi üks keefir ka. Ma tunnistan, et kuna ma eelrooga ei tellinud, oli leivakorvi sisu minu jaoks suur pettumus: kahvel ja nuga, mida meil kummalgi vaja ei läinud, ja neli viilu poolkõva leiba. Meh. 
Esimesena saabus lauda seljanka. Mõnusalt tummine supp, lusikas oleks ilmselt püsti jäänud sellesse, kui sel oleks aega olnud paigal seista :D Minu kaaslase jaoks veidi liiga piprane, aga minu jaoks oli see täi-es-ti ideaalne. Krehvtine ja paks ja toitev. Muidugi kuulsin ma, et seljankas ei tohiks tegelikult kartulit üldse olla, seega oli see natuke nagu petu-seljanka.
Keedetud pelmeenid ulpisid meie üllatuseks leemes ja nägid välja nagu pelmeenisupp. Aga olgu kohe ka öeldud: leem oli väga maitsev olnud, pelmeenid olid kohapeal valmistatud ja kuigi mu õrna maitsemeelega kaaslane kurtis soola liigkasutuse üle, jäi ta kokkuvõttes oma toiduga rahule. 
Minu potiroog saabus lauda lausa särisevana, see oli külluslik, seenene, juustune ja toitev. Ma oleksin ehk natuke rohkem... Niiskust tahtnud :D Kartul-porgand olid üsna kuivad ja oleksid vajanud mingit kastet või efektiivsemat jooki kui keefir. Aga ma ei kurda, kõhu sai täis küll. 
Just siis, kui me arutasime, kas me tahame magustoitu ka, ja kas see magustoit võiks olla vareenikud, saabus teenindaja ning viskas meid arvega. Üsna piltlikult. Kui sa tavaliselt ootaksid, et teenindaja tuleb, koristab nõud, küsib, kuidas maitses... Ja ehk pakub midagi veel, siis tema pillas sõnatult meie arve laua keskele ning läks koristama. 
Me ausalt arvasime, et sulgemisaeg on käes, kuigi oli reedene päev ja kell oli neli. Kui kõik laudkonnad vaikselt lahkuvad ja teenindaja harjaga su jalgealust pühib, tekivad sul paratamatult kahtlused. Tegelikult nad ilmselt ikka ei sulgenud. Või ma ei tea ka, vareenikuid me nii asjalikult nühkivalt-pühkivalt teenindajalt küsima ei hakanud, maksime oma arve ja ei jäänud ootama, millal ta tolmuluua ja des-vahendid välja otsib. 
Kokkuvõtteks: päris kena väike koht Rakvere kesklinnas. Hinnad on enam kui taskukohased, meie arve oli kahe peale kokku 13 eurot ja mingid jubinad. Not bad. 

Meie hinnang sellele restoranile on järgmine: 

                                       Arbuusisuhkur                  Pirbir
Interjöör                             6/10                                5/10                     
Toit                                      8/10                                7/10
Teenindus                           6/10                               6/10

Keskmiseks seega 6.3 punkti. Nagu ma ütlesin: not bad.

Sumin

Ma pean alustama ülestunnistusega, et meie restohuntide tiim saabus Suminasse tiba ettevalmistamata. Sest kohe selgus, et iga hetk on seal algamas mälumängu turniir, millest meil tegelikult polnud kavatsustki osa võtta. Kui me saabusime, siis kohti veel jagus, aga juba minutitega olid lauad täis tõsiseid mälumängureid. Ka meile pakuti võimalust osaleda, aga me olime liiga näljased, et mõelda. Kaasamängisime mõttes siiski ja kogusime mõned mõttelised punktidki. 
Aga kohast endast. Asukoht on kena, koht ise jätab vägagi viisaka ja ilusa mulje. Pikad valged kardinad, pehmed sohvad, armas ja lihtne interjöör. Söömiselt tähelepanu just kõrvale ei juhtinud. 
Teenindajaid sebis leti taga neli või viis, kõik olid sellised noored ja ilusad, aga üsna paanikas ilmetega ja terve nende kablutamine jättis üsna kaootilise mulje. Meie lauast käis ühtekokku läbi kolm teenindajat, esimene tõi menüüd, teine võttis tellimuse, kolmas käis nõusid koristamas ja kaks viimast küsisid pidevalt, kas me soovime veel midagi, kuigi meie tellimuses oli päris palju käike. Üsna segane värk. 
Menüüd ootasime umbes viis minutit, võimalust oma soovid valjusti välja öelda ootasime umbes kümme minutit... Ja eelroogi ligi pool tundi. Ooteaeg oli seal küll ulmeline ja nende suur hooplemine kiire teeninduse teemal ajas vahepeal täitsa naerma. Õnneks oli seal see mälumäng, mille jälgimine aitas vahepeal nälga unustada. 
Toit oli üsna seinast seina. Eelroogadeks oli meil kõigil erineva kattega bruschetta, kusjuures mina enda tomati-toorjuustu omalt ei suutnud avastada ühtki silmatorkavat toorjuustukillukest. Veidi basiilikut oleks olnud üsna ideaalne, aga selle peale polnud köögipool vist tulnudki. Peedilehti oli see-eest igal eel- ja pearoal ikka väga silmatorkavat. Meile jäigi häguseks, kas neid sai kusagilt erilise soodukaga või on need lihtsalt koka uusim kinnisidee. 
Pearoaks minule lauda toodud BBQ "Eesti siga" maitses väga äädikaselt, aga oli samas ideaalselt küpsetatud: keskelt just nii mahlane ja roosa nagu mulle meeldib. Lauakaaslase Caesari salat oli aga ilmselt terve liha küpsemise ajal taldrikul vettinud, sest oli üsna nätske ja tuim olnud. 
Magustoiduks toodud koogid... No toorjuustukook, mille ma endale sain, oli üsna kogukas ja kui veidi kummalise maitsega virsikukaste välja arvata, maitses üsna õiglaselt nagu üks keskmine poest soetatud kohupiimakook. Õnneks mitte kuiv, aga samas ka mitte mingi eriline maitseelamus. Koogi kõrval olevad konserveeritud kirsid oleksid vajanud ehk tibakest rummi või midagi muud põnevamat. Lauanaabrite šokolaadikoogid tundusid üllatavalt väikesed, aga uppusid see-eest tõeliselt suurde maasikamoosi merre. 
Maksma jooksime me igatahes letti, sest peale ligi kaht tundi tundus kuidagi eriti õudsena väljavaade veel veerand tundi arvet oodata. Kokkuvõttes... Teenindajad olid ikka väga eksinud ja tekitasid meiesuguses hea isuga hundikestes üsna süüdlasliku enesetunde, kui nad pärast iga käiku küsimas käisid, et kas VEEL midagi või? :D Ohjeedam, lugege oma märkmikku siis või jagage lauad ära, kallid teenindajad! Oli üsna naljakas vaadata küll kõiki neid hirmunult ringisebivaid noori, kellel kõigil nagu mingit selget ülesannet polnudki. 
Noh... Ooteajad olid üle mõistuse ja teenindus oli ülimalt kaheldavad väärtusega, aga samas võib nende plussiks panna täiesti keskmist toitu ja mõistlikkuse piiril balansseerivaid hindu. Noh, et maksad rohkem kui mäkis, aga vähem kui näiteks Tartu Raekoja platsi ümbritsevates kohtades. Keskmiseks kuluks näkku siis 13 eurot kopikatega.

Meie hinnang oli Suminale järgmine: 
                                    Arbuusisuhkur                Lothleg
Interjöör                             8/10                            4/10
Toit                                      7/10                            5/10
Teenindus                           3/10                            2/10

Keskmiseks seega 4.8  

Tomati bruschetta toorjuustu ja salatiga     3.90€

Tuunikala bruchetta toorjuustu ja salatiga     4.60€

Graavlõhe Bruchetta toorjuustu ja salatiga     4.60€

Grillitud BBQ "Eesti siga"     6.90€

Caesari salat kanafileega     4.90€

Koorene küüslaugu-lõhe pasta penne feta juustuga     4.50€

Soe šokolaadikook     3.20€

Toorjuustukook kirsikompoti ja virsikukastmega     2.90€

Taverna

Käisime oma näljastebandega eile esimest oktoobrit tähistamas Tartu pitsa- ja grillrestoranis Taverna. Millegipärast suudavad meie restohundid alati just siis kohale saabuda, kui kõhud lootusetult tühjad on ja seega juhtub vahel suures näljas ületellimist. Nagu seegi kord: saabusime nagu paastulaagrist ja lahkusime ägisedes. 
Üldiselt oleme meiegi siiani sealt ainult pitsasid koju kandnud ja pole menüüle põhjalikumat pilku heitnudki, rahulikust mahaistumisest rääkimata. Seekord võtsime siis kohe rahulikult. Või noh, nii rahulikult kui nälg lubas. Teenindus oli kena ja kepsakas, me polnud veel õieti tagumikke toolile suutnud mahutada, kui menüüd juba lauas olid. Ainus, millele ma mõtlema hakkasin oli, miks Eestis teenindajad menüüd tuues kohe ei küsi, kas ma tahaksin juba alustuseks mingit jooki? Sel ajal, kui ma menüüd siis lappan ja mõtisklen, saaksin oma porterit libistada.. Ideaalis. Ma ei tea, aga pole veel sattunud sellist juhust, kus teenindaja kohe alustuseks midagi juua pakuks. Aga võiks. 
Üldiselt tuli kõik üsna käbedalt lauda, huvitav oli see, et nad kohe nagu ei jõudnud ära oodata, et toit köögist välja saada. Kui viimane inimene lauas veel oma salatit nautis, viidi kiirematel eelroataldrikud nina alt ära ning toodi praed asemele. Ehk oleks võinud ses mõttes isegi tiba vähem kepsakas olla. Oleks jäänud käikude vahel aega ka järele mõelda ja seedida. 
Mingil hetkel soovitaksin ma Tavernal keldrist välja ronida ja oma stuffi uhkelt ja avalikult avalikkuse nina all lehvitada. Ehk: tundsin puudust akendest ja vaatest, kogu see keldri-õhkkond on muidugi lahe, aga päris tore oleks vahepeal aknast linna ja inimesi vaadata. 
Minu teine mure oli pearoaga. Tellisin omale grillitud karbonaadi. Muidugi on osa süüd minul, sest ma tõesti ei öelnud, et eelistan sellist üsna verist liha. Aga ega ei küsitud ka. Ja kui sa tood inimesele põhjalikult läbiküpsenud karbonaadi, siis vaata, et sa tood talle ka söögiriistad, millega sellist lihatükki allutada. Ühesõnaga, nuga ei tahtnud hästi peale pinna kriimustamise midagi teha. Pöörame ikka lihale rohkem tähelepanu! 
Üldiselt oli toit tõesti maitsev ja kaunilt serveeritud. Minu kaaslastele eelroaks toodud Itaalia salatid tundusid tõeliselt värvilised ja põnevad, kuigi ma pole selles toore porgandi värgis eriti kindel. Minu kukeseene-köögiviljasupp maitses mõnusalt, aga ei ületanud kunagi Vassilissas saadud seenesuppi. Kui minu liha-tragöödia välja jätta, tundusid ka pearoad täielikud hitid olevat... Kui aeg desserdini jõudis, oli olemine juba üsna raske, aga väike pokaal puuviljasalatit maitses ülimõnusalt ja värskelt, hoolimata ootamatult hapudest viinamarjadest.. No pun intended. 

Hinnang on meil järgmine: 
                        Arbuusisuhkur                Lothleg
Interjöör                   5/10                           5/10
Toit                            7/10                           9/10
Teenindus                 9/10                           8/10

Keskmine hinne:  7.2/10

Itaalia salat

Kukeseene-köögiviljasupp

Grillitud karbonaad

Lõhepasta

Majakook

Puuviljasalat