Sämmi Grill

Me sõitsime ühel päeval mööda Tallinn-Narva maanteed, ilm oli ilus, kõht oli tühi. Otsustasime Arturi šašlõkibaari sööma minna, aga seal oli selline rahvamass, et me ehmatasime ära. Mis seal ikka, Haljalas on ju uus ja põnev söögikoht (no tegelikult mitte enam NII uus)! Võtsime suuna Sämmi Grilli. 
See on väga hea asukohaga, kohe Haljala ristmiku ääres, paistab maanteelt ilusti silma, aga millegipärast ei on nende parkla enamasti üsna tühi. Meie restohundid ei olnud sinna ka enne eriti sattunud (mina ühe korra olin käinud, mu kaaslane polnud kordagi sinna jõudnud). 
Meie astusime Sämmi juurest läbi ühe kena neljapäeva pärastlõunal, peale meie oli majas paar teenindajat, ilmselt paar köögitöölist ja üks laudkond. Vaikne jah. No aga tööpäev ka. 
Kui mul oli eelmisest korrast meeles, et tuleb ise letilt menüüd võtta ja pärast valimist letti tellima minna, siis praeguseks on olukord muutunud. Või on lihtsalt teenindaja püüdlikum :) Ma olin juba valmis püsti tõusma ja leti äärde minema, kui teenindaja tellimust võtma saabus. Meeldiv üllatus! 
Mina tellisin vee ja Armeenia sealihašašlõki (10.30.-). Minu kaaslane Saksapärase sealiha (8.80.-) ja apelsinimahla. Tema huvitus ka kartulitest. Kui mina tellin väljas käies 99% ajast friikartulid, sest nende puhul on kindel, et sa saad suhteliselt seda, mida eeldad, siis kõigi muude kartulitega tuleb vahel selliseid koledaid üllatusi, et... Ma olen saanud ikka mikrouunis kuumutatud keedukartuleid, pakikartuliputru (no mida??) ja friteeritud ahjukartuleid... No ka seekord tuli välja, et kuigi menüüs on kartulivalik üsna lai (friikartulid, kartulisektorid, küpsekartulid, keedukartulid), siis peale keedukartulite tehakse tegelikult kõik fritüüris. Hea teada.Veider, kui loominguliselt neisse lisanditesse söögikohtades suhtutakse. Kui ma tulen sööma ja maksan selle eest raha, siis nimetage mind naiivseks, aga ma eeldan, et kui kirjas on kartulipüree, siis see ongi reaalselt kohapeal tehtud kartulipüree (mina julgen ainult ühes kindlas kohas püreed tellida, sest ma tean, et seal tõesti tehakse see ise kohapeal). Ja kui on kirjas küpsekartul, siis ma eeldangi, et see on küpsetatud. Ahjus. Ma poleks enne selle blogi alustamist isegi selle peale tulnud, et sellist asja üle kontrollida.
Maja ise mulle väga meeldib. Aknad on suured, valgust on palju, lauad on üsna lähestikku, aga kuna tegelikult ruumi on, siis enamasti on väga privaatne tunne. Me arutasime seda ka, et huvitav, kas suvel ikka lüüakse terrassile lauad lahti, et inimesed saaksid õues istuda. Mis mõnes mõttes kõlab ülihästi, ma tahaksin küll pigem värskes õhus istuda. Samas, kuna see koht asub nii suure maantee ääres, siis ma pole kindel, kuidas see suvel palavas toimiks, kas oleks üsna tolmune ja mürane? Peab ükskord suvel veel testima minema, et oskaks seisukohta võtta :) 
Toitude laudatulek võttis omajagu aega. Mis tegelikult on isegi hea uudis, see näitab, et ei ole mingit ettevalmistehtud liha, mis mikrouunis soojaks lastakse. Kui läheb aega, siis loodetavasti tehakse kõik ikka värskelt tellimise peale. Mis oleks ka normaalne. Leivakorv oli selline kesine, aga joogid toodi lauda nii armsates retrolikes rohelistes klaasides, mis minu arust oli ilus nüanss.
Portsud olid tõesti korralikud. Noh, keegi päris toidukoomasse ei sattunud, aga kõhu sai ikka põhjalikult täis :) Mina nautisin väga oma šašlõkki. See polnud ehk parim šašlõkk, mida ma oma elus saanud olen, aga see oli ikka väga mõnus. Polnud üleküpsetatud ega kuiv, polnud liiga toores, maitsestus oli ka üsna paigas. Ainus, millest ma puudust tundsin: kastet oleks võinud kartulite jaoks eraldi olla. Liha all oli natuke seda vürtsikat armeeniapärast tomatikastet, aga kartulite jaoks jäi seda väheseks ja kogu praad oli sellepärast natuke raske süüa. Kuivaks jäi. 
Minu sõber kurtis, et tema sealiha oli kohati üleküpsetatud. Ja mitte ainult seda, vaid ikka kohati lausa kõrbenud ja ei kõlvanud süüa. Muidu hindas ta oma kogemust täitsa keskmiseks. Üldiselt võib öelda, et me mõlemad jäime oma käiguga üsna rahule. 
Nüüd, teeninduse poole pealt: see teenindaja, kes meilt tellimused võttis, oli kummaliselt passiivne ja natuke külma suhtumisega. Ma olin natukene üllatunud, et kui majas on kaks laudkonda, siis ei ole teenindajal aega isegi väikeseks naeratuseks ja küsimuseks, et kuidas toit oli või... Töö sai tehtud, aga midagi ekstra seal küll juures ei olnud :) Täpselt nii palju, kui minimaalselt vaja. No see tüdruk, kes meie toidud lauda tõi, oli hoopis teisest puust, Suur naeratus näol, kohe tekkis selline mõnus soe õhkkond :) Kahjuks minu kaaslane seda ei näinud, sest tema oli sel ajal nina puuderdamas :) Aga jah, öö ja päev. Kui suure erinevuse annab see, kui sa teed oma tööd naeratusega. See väike "midagi ekstra", mis jääb meelde ja tekitab selle tunde, et tahaks tagasi tulla. 
Muidugi, asukoht on neil hea, toit on aus, kui kedagi menüü täpsemalt huvitab, siis neil on koduleht ka, seda saab näha SIIN. Mina eelistaksin küll pigem Arturit, aga kui seal jälle metsikult rahvast on, siis oleks Sämm minu plaan B :)

Punktid nägid meil seekord välja nii: 

                               Arbuusisuhkur                Stradlin
Interjöör                        8/10                            8/10
Toit                                8/10                            7/10
Teenindus                    6/10                            4/10

Sämmi Grill saab restohuntidelt keskmiseks hindeks seega 6.8

Saksapärane sealiha 8.80.-

Armeenia seašašlõkk 10.30.-

 

Köstri söögituba

Kui reisida Jõgevamaal nii, et Jõgevat praktiliselt ei puudutagi, siis on söögikohtadega natuke keeruline. Kohvikuid, kus jäätisekokteili limpsida, ikka leiab, aga korralikku sooja sööki ei kanna sulle väga keegi ette. No meie olime internetist abi otsinud ja juba teadsime, et Palamusel on väga soodsate hindadega koht, kust saab ka tõhusamat kehakinnitust. 
Üks restohunt oli Köstri juures aastaid tagasi käinud ja jagas meile juba pool päeva ette oma hingehaavu :) Igatahes algasid meie probleemid juba Palamusele saabudes. No tee, mis tahad, ühtki suunavat viita Köstri juurde ei juhata. Me tegime kaks ringi külale peale, no mida pole, on söögikohad. Me olime selleks hetkeks valmis juba ka keldribaariga leppima, kui sealt ainult mingid friikartulid hinge alla saaks :) Muidugi avastasime me siis, kui olime juba oma saatusega leppinud, ja otsustanud, et käime siis muuseumis ja kirikus ära, ostame poest külmi viinereid ja teeme pikniku, et Köstri söögituba asub otse Palamuse kiriku kõrval, muuseumist ümber nurga. Tore küll, aga autost me seda tuvastada ei suutnud, mis tähendas, et meiesuguste põmmpeade jaoks oleks võinud üks väike viidake ikka kusagil olla :) 
Söögituba ise oli väljast täitsa nunnu. Selline madal kõrts, kust loodaks kama ja odrakakku saada :D Sees oli ruumi hirmus vähe ja vaadata seal ka suurt polnud. Oleks võinud ju loota, et kui asukoht on juba selline nagu ta on, majaks ka madal aidalaadne hoone, siis on sees samuti ajaloolisusele rõhku pandud. No kahjuks mitte. Sees ei olnud küll kohe peaaegu mitte midagi, mis oleks meelitanud seal pikemalt istuma. Õnneks oli ilm ilus, andsime tellimused ja istusime õue hoopis. Õues sai Palamuse kirikut vaadata, ninale päikest võtta, ja tutvuda suure plakatiga, kus olid ära märgitud kõiksugused eesti filmide võttepaigad. Jah, ineterjööriga annaks tööd teha veel, kui vähegi võimalust oleks. Eksterjöör oli väga mõnus, kui ainult seda tuult vähem oleks olnud :) 
Tellisime Saksapoiste šnitslid ja miskise köögiviljadega pikitud sealiha. Ja jäätisekokteilid, sest päike paistis ja meil oli suvine väljasõit :) Teenindus oli kiire ja sõbralik, ooteaeg ei olnud ka midagi väga üle mõistuse, lihtsalt kõhud olid jube tühjad. Meil tavaliselt ongi alati kõhud jube tühjad :) Kui portsud lauda saabusid, algasid pettumused. Mul oli kartul täitsa mustaks küpsetatud, ikka kohe MUSTAKS. Šnitslid olid jällegi vähe kuuma saanud, rasv polnud välja küpsenud, lihal oli jube toore peki maitse. Selles, millega olid väga MasterChefilikult kaunistatud taldriku servad, me kokkuleppele ei saanudki. Maitses nagu õietolmuselt ja vahaselt... Aga mesi see nagu kah ei olnud. Igatahes praele see kollane asi midagi juurde ei andnud, oleks võinud ka ära jääda. Ja meie jäätisekokteilid sarnanesid pigem piimakokteilidele. Polnud nad väga külmad ega väga paksud, pigem sellised lurrid. 
Noh, selle kohta, kui vähe raha me maksime, võiks öelda, et sai ikka söödud ka. Aga kas see just söögikoha eesmärk peaks olema... Ilmselt mitte. Mina lubasin suure suuga, et kui teenindaja vähemalt ei küsi, kuidas maitses, siis on ta tark teenindaja ja ma annan teenindusele ühe punkti rohkem :D Kui ta oleks veel hakanud nuga haavas keerama ja uurima, kuidas meeldis, siis... Njah. Igatahes luristasime me oma piimased mahlad ruttu ära ja hiilisime enne minema, kui ta oleks saanud piinlikke küsimusi küsima hakata :D
Kodulehte mina leida ei suutnud. Küll on Köstril ja ta söögitoal oma Facebooki leht, kui kellelgi huvi on. Selle leiab SIIT. 
Punktid kukkusid Köstrile ja ta söögitoale järgnevalt: 

                              Arbuusisuhkur           Tupsu          Hermione
Interjöör*                       4/10                     2/10               5/10                   
Toit                                4/10                     4/10               3/10
Teenindus                     6/10                     5/10               6/10

* Siinkohal on küll interjööriga koos ka eksterjöör ühte patta lükatud, muidu oleks punktid ehk eriti kesised tulnud. Aga sel päeval paistis päike ja sai väljas olla, aga väljas on vaade täitsa armas. 

Köster saab kümnest võimalikust seega hindeks 4.3  
Siinkohal võiks vist tsiteerida õpetaja Lauri ja öelda: kui tervet ei jaksa, siis tee pool. No siin oleks tegemisruumi veel laialt. 

Vaade.

Esmamulje

Šnitsel.

Pikitud sealiha.

 

Paide Plaza

Me käisime Paide Plazas söömas keset oma terve päeva väldanud Järvamaa-reisi. Kuna me väga suurt eeltööd enne söögikohtade osas ei teinud, tundus Pide olevat kõige loogilisem valik. Ikkagi maakonna keskus ja mis veel. 
See reis toimus muidugi aprillis, aga meie toidublogija on laisk ja aeglane :D
Plaza leidmine läks üllatavalt kiiresti. Tulime Ajakeskusest, keerasime kesklinna suunas, paari minutiga olime kohal ja pargitud. Restoran asub teisel korrusel ja sellel on suured-suured aknad, kust on toitu oodates ja süües väga mõnus all ringisebivaid inimesi vaadata. 
No igatahes on see restoran-sushi lounge-ööklubi nagu vaade nõukaaja kirkamatesse hetkedesse. No astud sisse ja suu vajub ammuli: hiigelsuur saal, pikk-pikk lett, kõrged laed... Ja mitte ühtegi inimest :D Mulle see väikese retrohõnguga interjöör isegi meeldis. Tänapäeval ei ehita keegi enam sellist kirikustiilis söögikohta: et kui sisse astud, siis tunned end nii väikse ja tähtsusetuna :D
Igatahes, kõhus olid jube tühjad, tellisime sealiha metsaseenekattega ja broilerifilee ananassi ja juustuga. Hinnad olid mõnusalt mõistlikud. Ootamise ajal silmitsesime aknast linnaelanikke ja laual olevaid kurbi kunstlilli. Endiselt ei saa ma aru, kuidas on võimalik, et kellelgi kusagil tuleb küll geniaalne idee avada toidukoht, isegi menüüd ja asjad saab väljamõeldud, aga sisekujundusse ei oska kohe mitte MIDAGI muud tekitada, kui need odavad Koduekstrast ostetud kunstlilled. Miks, inimesed!?? Pange või pajuoksad lauale. Või võililled, olekski lõbus vaadata. Või tehke legodest maja. Või voltige voodilinast luik. Ideid kui palju. 
Lõpuks jõudsid meie praed lauda. Ja millised praed need olid!! Taldrikud olid suured nagu pesukausid, portsud kuhjas peal... Mul läks tuju kohe rõõmsaks, noh, et nii vähese raha eest saab nii palju toitu :D See rõõm kahanes natuke, kui me kahvlid sisse lõime. Ma oleksin pidanud nende kunstlillede ja nõukaaegse sisekujunduse järgi juba arvama, et tuleb kartulimaitseaine, aga ei arvanud. Tuli küll. Kõik kartulid olid sellega ülepuistatud. Mind tegi morniks. Natuke. Veel mornimaks tegi mind fakt, et dipikaste oli praktiliselt keefirist tehtud ja ei jäänud kartulite külge. Tea, kas köögis oli hapukoor ära lõppenud või ostis keegi kogemata hapukoore asemel hapupiima, aga nii vedelat dippi pole mu silmad enne näinud. 
Nüüd positiivsema poole juurde: portsud olid suured ja toitvad, mitte midagi kohutavat neis ju ka polnud. Nagu vanaemagi kunagi lapsepõlves mulle ütles: kui kõht ikka piisavalt tühi on, siis maitseb iga asi, mis sulle nina alla pannakse. Ühesõnaga, kui te Paides olete, siis võiks Plazasse sisse astuda küll. Juba selle retrohõngu pärast. Ja kelle õrna meelt kartulimaitseaine ja kunstlilled ei haava, see peaks end väga-väga mõnusalt tundma juba. Neil on koduleht ka, selle leiab SIIT.
Meie andsime oma punktid nii: 

                              Arbuusisuhkur                 Hermione
Interjöör                       8/10                                7/10
Toit                               6/10                                5/10
Teenindus                    6/10                                6/10

Keskmine hinne seega 6.3 kümnest võimalikust.

Vaade.

Kanafilee ananassi ja juustuga

Sealiha metsaseenekattega

 



I

Aragvi Gruusia Köök

Rakveres on avatud uus söögikoht. Seekord siis Gruusia-teemaline. Läksime ja uudishimutsesime meiegi. 
Asukoht on tal jube mõnus: otse kesklinnas, praktiliselt keskväljaku veeres, Tsentrumi majas. Hinnad on üsna okeid, meie maksime kahe väikese supi, kahe väikese šašlõki ja kahe veepudeli eest 19 eurot. Käib küll. Ma mainin kohe ka ära, et suurt šašlõkki peaksidki ihaldama ainult need inimesed, kes treenivad söömisvõistlusteks.  Ma arvan. Sest väikesed portsud olid täiesti suure portsu nägu. Samas, me tellisime ka kaks väikest Hartšod, mis toodi üsna kogukates kaussides, me püüdsime neid tünne ette kujutada, milles veel suur ports lauda veeretatakse, aga kujutlusvõimest jäi puudu :D 
Natuke üllatas, et tellimine toimub letist. Ei tulegi kohe esimese hooga meelde palju selliseid söögikohti, kus teenindaja lauda vähemalt menüüd ei too. Või midagi. Me istusime ikka kohe lauda ja vajasime ekstra mainimist, et tuleb oma mugavad tagumikud leti ette lohistada :)
Neil on iga päev ka päeva eripakkumised, mis on vist veidi soodsamad ja tulevad kiiremini lauda. Naljakas ainult, et täna oli päevakaks näiteks koorene peekonipasta või midagi umbes sellist. Ei seostu väga Gruusia köögiga. 
Hartšo oli minu meelest märkimisväärselt hea. Suured lambalihatükid (tavaliselt kipub lihasuppidesse liha lausa riivitud olema, aga need olid tõesti suured kuubikud) ja köögis oli maitseainetega pigem tagasi hoitud, mis lubas lauas maitse soola-pipraga just parajaks timmida. Ma arvan, et selle supi nimel hakkan ma Gruusi Köögis käima küll. 
Šašlõkk neil märkimisväärne ei ole. Liha (nii lammas kui siga) oli pigem üleküpsetatud, friikartulid oli maitsestatud kartulimaitseainega, mille kohta ma arvasin, et selle tippajad jäid üheksakümnendatesse. No ei meeldi see kartulimaitseaine mulle. Kohe üldse. Pange lihtsalt tiba soola, ärge ajage neid punaseks. Kartulid on seal üldse prae juurde tasulised lisandid, kellel dieet ei võimalda, ei pea neid euroka eest lisaks võtmagi. Saab ekstra mäe vesikressi ja värsket tilli. Kokkadel on köögis kunstipärast silma ka, minu lauakaaslane kiitis eriliselt oma klassikalise seašašlõki esteetilist ja süljenäärmeid stimuleerivat välimust.
Kokkuvõttes: hinnad on head, supp on on üle keskpärase, liha ja kartulid on väga keskpärased. Asukoht on väga hea. Kodulehte ma neil ei leidnud, aga neil on Facebooki leht, mis asub SIIN. 

Punktid jaotusid seekord Agravile niiviisi: 

                              Arbuusisuhkur            Pirbir
Interjöör                        4/10                     6/10
Toit                                6/10                     7/10
Teenindus                     7/10                     8/10

 Keskmine punktiskoor seega 6.3 kümnest võimalikust. Minge Hartšod sööma! Soovitame soojalt. 

Hartšo lambalihaga. Väike. 2.50.-

Traditsiooniline šašlõkk sealihast värskete köögiviljade ja kastmega. Väike. 4.-

Lambašašlõkk värskete köögiviljade ja kastmega. Pluss friikad. Väike. 7.- +  1.-

 

Pubi Wesenbergh

Kuna meie tavaline kohvitamiskoht oli parajasti broneeritud, siis pidime traditsioone murdma ja Rakveres uue istumiskoha leidma. Astusime Wesenberghi sisse reedel kella viie paiku, peale meie olid majas ainult teenindajad, aga meil on andmeid, et õhtuti käib seal päris aktiivne tegevus. Pärastlõunal on see igatahes väga vaikne koht, kus istuda ja kohvitada. 
Teenindus oli äärmiselt sõbralik ja tähelepanelik. Pole eestlasena peaaegu harjunudki sellise asjaga, et sinu eest  nii hästi hoolitsetakse :) Kõik käis kärmelt ja viisakuste saatel. Meile meeldis! 
Toidud olid lihtsad ja menüü lühike ja konkreetne. Tomati-kanasupp oli igatahes nii terav, et ma olin päris tänulik, et ma sinna kõrvale pool liitrit vett võtsin. Ma olin pooleldi imestunud, et mu hingeõhk ei leegitsenud :D Ma tellisin magustoidu ka, väga mõnus brownie oli, aga millegipärast ma olen foto sellest kuhugi ära kaotanud ja teile seda presenteerida ei saa... Hmmh. Minu kaaslase lõhe erilist muljet ei jätnud, tema arvas, et teist korda ta sama toitu ei telliks. Mina läheksin desserdi nimel vist tagasi küll, aga toda krehvtist tomatisuppi soovitan ma küll tellida ainult neil, kes tõeliselt teravate elamuste peal väljas on. Ma isegi vaatasin, et laual on pipraveski täitsa olemas, äkki paneks köögis korraga vähem vürtsi supi sisse, ma saaksin ju lauas ise juurde uhada seda, kui ma tahaksin...
Mulle Wesenbergh meeldib. Mulle meeldib sisekujundis ja asukoht. Ja nende armas teenindaja, kelle nime ma kahjuks ei märganud välja uurida... Teda kiidaks küll! Nii püüdlikku ja tähelepanelikku teenindust ei kohta just tihti. Ma loodan, et teda hinnatakse vääriliselt! Ainus, mis mulle väga ei istunud, oli nende muusikavalik, mis ümbruse ja õhustikuga väga kokku ei hakka. Ootaks esmapilgul rohkem mingit jazzilikku õi bluesilikku muusikat, aga neil tuleb ikka päris kodukootud umpa-umpat. Ma nende asemel tegeleksin selle osaga, seal oleks tegemist veel küll. 
Üldiselt tulime me ära täis kõhtude ja rõõmsa meelega. Minul kulus näiteks supi-kohvi-vee-magustoidu kombo peale 12 eurot kopikatega. Mitte midagi šokeerivat, kuigi Rakveres saaks ka odavamalt. Samas ikkagi praktiliselt hotelli lobby baar, mille puhul pole veits soolasemad hinnad imekspandavad. 
Väga lühike ja lööv koduleht on neil ka. Selle leiab SIIT. 

Hindeid andsime me nii: 

                                    Arbuusisuhkur                  Hermione
Interjöör                             9/10                                6/10
Toit                                     6/10                                7/10
Teenindus                        10/10                               9/10

Keskmine hinne Wesenberghi pubile meilt 7.8 punkti kümnest võimalikust. Teenindus annab ikka palju juurde ja silub kõik muud pisivead! Võtke õppust, teenindusasutused!

 

 

Vilde lokaal

Me olime ühel mõnusal reedesel päeval Tartut avastamas, mängisime turiste, jalutasime muuseumides ning imetlesime planetaariumit AHAA keskuses. Kui aeg juba lõunas oli, meil pikk hommik selja taga, siis liikusid mõtted vaikselt toidule. Mingit suurt eelnevat uurimistööd me läbi polnud viinud, eeldasime, et Tartu kesklinnas ilma mõnele toidukohale komistamata liikuda ei saagi. Mõneti oli meil õigus, aga paar valestarti oli ka. Midagi vürtsikat nagu ei tahtnud, seega jäid ära igasugused idamaised söögikohad. Samas soovisime sooja toitu, seega jäid ära kohvikud, mis pakkusid ainult salatipokaale ja koogikesi. Nii me siis lonkisime ja mõtlesime ja valisime... Ning kuna me kusagilt valesti ära keerasime ning Wernerit üles ei leidnud, lõpetasime me Vildes. Ka kena ja legendaarne Tartu söögikoht :) 
Kartes, et tervisekohvik meie tühjade kõhtude jaoks ehk liiga tervislik on, ronisime me teisele korrusele ning istusime maha Vilde lokaalis. Kuna me jõudsime enne kella kolme, siis saime valida vaid päevapakkumiste vahelt, mis oli okei, aga pikemast menüüst me aimu ei saanud. Tuleb kunagi tagasi minna. Niisiis, võtke seda väikest arvustust terakese soolaga, me ei süüvinud ehk nii sügavale, kui võinuks :)
Esimesena üllatas kohe see, et laual oli kann marjaveega. Mitte just paljud söögikohad Eestis ei praktiseeri sellist tasuta vee pakkumist. Väga kena väike žest, mis positiivse esmamulje tekitas. Teenindus rikkus natuke seda positiivset esmamuljet. Ma ei ole vist oma elus minimalistlikumat teenindust kohanud :D No tõesti, selle tunnikese jooksul, mis me seal istusime, kuulsime me teenindajalt kokku ehk kümme sõna. Nii vähe, kui absoluutselt hädavajalik. 
Päevapakkumiste menüü oli samuti lühike ja lööv: valida oli tatraga pikkpoiss, maitseriisiga hakkliharull või kalasupp. Ja magustoiduks karamellirull. Me võtsime praed, sest kõhud olid tõesti päris tühjad. Ja magustoidud ka, sest hinnad olid lihtsalt nii meeldivad, et oleks patt olnud seda kasutamata jätta. Me saime kolmekesi söönuks umbes viieteist euro eest. 
Praed olid lihtsad ja maitsvad. Selline mõnus soe kõhutäis, mis maitses väga hästi. Minu riis oli kohati küll päris kõva, mõned terad tundusid täitsa keetmata. Magustoit oli kerge üllatus, sest karamellirulli kujutasime me mõneti teistmoodi ette. Enda viga muidugi, et me ei uurinud, mida see endast täpselt kujutab. Millegipärast ei löönud nime lugedes esimesena ette pärmi-lehttaignast kukkel, millel veidike pruunikat pastat sees. Ja kummalisel kombel toodi see koos kahvliga... Ja törtsu maasika toormoosiga. Sellise kõvemat sorti koorikuga küpsetise söömine kahvliga on omamoodi kunsttükk. 
Kokkuvõttes said kõhud täis, meel oli hea, arve tuli soodne, ja meil on plaanis kunagi ka õhtupoolikusel ajal Vildest läbi käia, et täispikk menüü üle vaadata. Soovitame küll. Esialgu vähemalt lõunakohana, sest hinna-kvaliteedi suhe oli suurepärane. 
Neil on koduleht ka. Ja seal on jooksvalt näha ka päevapakkumised, kui teil huvi peaks olema :) Kodulehe leiate SIIT.

Punkte andsime me nii: 

                          Arbuusisuhkur            Tupsu          Hermione
Interjöör                    8/10                      8/10              10/10
Toit                            7/10                      7/10                7/10
Teenindus                5/10                      6/10                5/10

Keskmiseks hindeks Vilde lokaali päevapakkumiste osale seega ümmargune 7 punkti kümnest. Meie soovitame. Minge lõunale!

Silk Sushi Pärnus

Mina isiklikult sushibaare ei hinda. Mitte, et mulle sushi ei meeldiks, aga ma olen otsustusvõimetu inimene ja neil on alati niiiiiii pikad menüüd... :D Mul on vähem valikuid vaja, et ma reaalselt söönuks saaksin. 
Igatahes olime me täna Pärnus. Ja näljased. Ja ei viitsinud pikalt linnas jaurata, pidasime Kaubamajakas kinni ja seal ta oligi... Tilluke-tilluke sushikoht maksimaalselt viieteistkümnele inimesele :) 
Kaubanduskeskuse söögikoha kohta täitsa õdus. Väikesepoolne küll, aga väga akvaariumis istumise tunnet ka ei teki, eks inimesed ikka vaatavad, kui sa kausist suppi luristad ja pulkade vahelt sushit sülle pillad, aga... Närvidele ei käi.
Kuna mina olen otsustusvõimetu, siis ma isegi ei süvenenud erinevate sushide keerulisse maailma, lihtsalt tellisin pardisupi ja semifredo ja asi korras. Fox võttis küll sushit. Ja misosuppi ka. Söönuks sai. Arve kahepeale oli 30 euro ümber, seal sees siis 12 tükki taimetoidu-sushit, kaks suppi, üks magustoit ja kaks pudelit vett. 
Ingver, mida sushi juurde serveeriti, oli üsna kummaline ja alla igasuguse arvestuse. Miso oli suurepärane, pardi-seenesupp oli pardine ja kerge, sushi kohta ei tulnud ühtki säravat kiitust, aga laita polnud ka midagi. Tavaline Eesti keskmine siis ilmselt? Magustoit oli suussulav ja imeheaaaa... Täiesti taastas mu usu Pärnu söögikohtadesse.Ma arvan, et puhtalt selle desserdi pärast läheksin ma uuesti Silgu Sushisse. Ehk ma julgeksin järgmine kord isegi reaalset sushit tellida :D

Puntkid jagunesid meie tänase kerge sushilõuna eest järgmiselt: 

                          Arbuusisuhkur                 Fox
Interjöör                    7/10                         10/10
Toit                            7/10                           7/10
Teenindus                9/10                         10/10 

Silk Sushi Baar Pärnus saab seega keskmiseks hindeks 8.3 punkti.

 

Pardi supp šitake seentega (6.3.-) ja just nii see kirjapilt menüüs välja näeb. Justnimelt pardi supp.

Miso supp tofuga (3.6.-)

Valik erinevaid taimetoitlaste sushisid.

Passioni semifredo vürtsikate keshju pähklite ja passioni-koorekastmega (7.2.-)