Saabusime kella kolme ajal, peale meie oli restoranis veel paar laudkonda, üsna mõnus ja rahulik. Armas oli, et meid kohe saabumisel tervitati ning menüüd tulid ka jalamaid. Valik oli asjalik, hinnad väga-väga mõistlikud. See tähendab siis seda, et need olid üllatavalt odavad :D
Mina tellisin potiroa sealiha ja metsaseentega, minu kaaslane aga seljanka ja pelmeenid. Kummalegi üks keefir ka. Ma tunnistan, et kuna ma eelrooga ei tellinud, oli leivakorvi sisu minu jaoks suur pettumus: kahvel ja nuga, mida meil kummalgi vaja ei läinud, ja neli viilu poolkõva leiba. Meh.
Esimesena saabus lauda seljanka. Mõnusalt tummine supp, lusikas oleks ilmselt püsti jäänud sellesse, kui sel oleks aega olnud paigal seista :D Minu kaaslase jaoks veidi liiga piprane, aga minu jaoks oli see täi-es-ti ideaalne. Krehvtine ja paks ja toitev. Muidugi kuulsin ma, et seljankas ei tohiks tegelikult kartulit üldse olla, seega oli see natuke nagu petu-seljanka.
Keedetud pelmeenid ulpisid meie üllatuseks leemes ja nägid välja nagu pelmeenisupp. Aga olgu kohe ka öeldud: leem oli väga maitsev olnud, pelmeenid olid kohapeal valmistatud ja kuigi mu õrna maitsemeelega kaaslane kurtis soola liigkasutuse üle, jäi ta kokkuvõttes oma toiduga rahule.
Minu potiroog saabus lauda lausa särisevana, see oli külluslik, seenene, juustune ja toitev. Ma oleksin ehk natuke rohkem... Niiskust tahtnud :D Kartul-porgand olid üsna kuivad ja oleksid vajanud mingit kastet või efektiivsemat jooki kui keefir. Aga ma ei kurda, kõhu sai täis küll.
Just siis, kui me arutasime, kas me tahame magustoitu ka, ja kas see magustoit võiks olla vareenikud, saabus teenindaja ning viskas meid arvega. Üsna piltlikult. Kui sa tavaliselt ootaksid, et teenindaja tuleb, koristab nõud, küsib, kuidas maitses... Ja ehk pakub midagi veel, siis tema pillas sõnatult meie arve laua keskele ning läks koristama.
Me ausalt arvasime, et sulgemisaeg on käes, kuigi oli reedene päev ja kell oli neli. Kui kõik laudkonnad vaikselt lahkuvad ja teenindaja harjaga su jalgealust pühib, tekivad sul paratamatult kahtlused. Tegelikult nad ilmselt ikka ei sulgenud. Või ma ei tea ka, vareenikuid me nii asjalikult nühkivalt-pühkivalt teenindajalt küsima ei hakanud, maksime oma arve ja ei jäänud ootama, millal ta tolmuluua ja des-vahendid välja otsib.
Kokkuvõtteks: päris kena väike koht Rakvere kesklinnas. Hinnad on enam kui taskukohased, meie arve oli kahe peale kokku 13 eurot ja mingid jubinad. Not bad.
Meie hinnang sellele restoranile on järgmine:
Arbuusisuhkur Pirbir
Interjöör 6/10 5/10
Toit 8/10 7/10
Teenindus 6/10 6/10
Keskmiseks seega 6.3 punkti. Nagu ma ütlesin: not bad.
