Aragvi Gruusia Köök

Rakveres on avatud uus söögikoht. Seekord siis Gruusia-teemaline. Läksime ja uudishimutsesime meiegi. 
Asukoht on tal jube mõnus: otse kesklinnas, praktiliselt keskväljaku veeres, Tsentrumi majas. Hinnad on üsna okeid, meie maksime kahe väikese supi, kahe väikese šašlõki ja kahe veepudeli eest 19 eurot. Käib küll. Ma mainin kohe ka ära, et suurt šašlõkki peaksidki ihaldama ainult need inimesed, kes treenivad söömisvõistlusteks.  Ma arvan. Sest väikesed portsud olid täiesti suure portsu nägu. Samas, me tellisime ka kaks väikest Hartšod, mis toodi üsna kogukates kaussides, me püüdsime neid tünne ette kujutada, milles veel suur ports lauda veeretatakse, aga kujutlusvõimest jäi puudu :D 
Natuke üllatas, et tellimine toimub letist. Ei tulegi kohe esimese hooga meelde palju selliseid söögikohti, kus teenindaja lauda vähemalt menüüd ei too. Või midagi. Me istusime ikka kohe lauda ja vajasime ekstra mainimist, et tuleb oma mugavad tagumikud leti ette lohistada :)
Neil on iga päev ka päeva eripakkumised, mis on vist veidi soodsamad ja tulevad kiiremini lauda. Naljakas ainult, et täna oli päevakaks näiteks koorene peekonipasta või midagi umbes sellist. Ei seostu väga Gruusia köögiga. 
Hartšo oli minu meelest märkimisväärselt hea. Suured lambalihatükid (tavaliselt kipub lihasuppidesse liha lausa riivitud olema, aga need olid tõesti suured kuubikud) ja köögis oli maitseainetega pigem tagasi hoitud, mis lubas lauas maitse soola-pipraga just parajaks timmida. Ma arvan, et selle supi nimel hakkan ma Gruusi Köögis käima küll. 
Šašlõkk neil märkimisväärne ei ole. Liha (nii lammas kui siga) oli pigem üleküpsetatud, friikartulid oli maitsestatud kartulimaitseainega, mille kohta ma arvasin, et selle tippajad jäid üheksakümnendatesse. No ei meeldi see kartulimaitseaine mulle. Kohe üldse. Pange lihtsalt tiba soola, ärge ajage neid punaseks. Kartulid on seal üldse prae juurde tasulised lisandid, kellel dieet ei võimalda, ei pea neid euroka eest lisaks võtmagi. Saab ekstra mäe vesikressi ja värsket tilli. Kokkadel on köögis kunstipärast silma ka, minu lauakaaslane kiitis eriliselt oma klassikalise seašašlõki esteetilist ja süljenäärmeid stimuleerivat välimust.
Kokkuvõttes: hinnad on head, supp on on üle keskpärase, liha ja kartulid on väga keskpärased. Asukoht on väga hea. Kodulehte ma neil ei leidnud, aga neil on Facebooki leht, mis asub SIIN. 

Punktid jaotusid seekord Agravile niiviisi: 

                              Arbuusisuhkur            Pirbir
Interjöör                        4/10                     6/10
Toit                                6/10                     7/10
Teenindus                     7/10                     8/10

 Keskmine punktiskoor seega 6.3 kümnest võimalikust. Minge Hartšod sööma! Soovitame soojalt. 

Hartšo lambalihaga. Väike. 2.50.-

Traditsiooniline šašlõkk sealihast värskete köögiviljade ja kastmega. Väike. 4.-

Lambašašlõkk värskete köögiviljade ja kastmega. Pluss friikad. Väike. 7.- +  1.-

 

Pubi Wesenbergh

Kuna meie tavaline kohvitamiskoht oli parajasti broneeritud, siis pidime traditsioone murdma ja Rakveres uue istumiskoha leidma. Astusime Wesenberghi sisse reedel kella viie paiku, peale meie olid majas ainult teenindajad, aga meil on andmeid, et õhtuti käib seal päris aktiivne tegevus. Pärastlõunal on see igatahes väga vaikne koht, kus istuda ja kohvitada. 
Teenindus oli äärmiselt sõbralik ja tähelepanelik. Pole eestlasena peaaegu harjunudki sellise asjaga, et sinu eest  nii hästi hoolitsetakse :) Kõik käis kärmelt ja viisakuste saatel. Meile meeldis! 
Toidud olid lihtsad ja menüü lühike ja konkreetne. Tomati-kanasupp oli igatahes nii terav, et ma olin päris tänulik, et ma sinna kõrvale pool liitrit vett võtsin. Ma olin pooleldi imestunud, et mu hingeõhk ei leegitsenud :D Ma tellisin magustoidu ka, väga mõnus brownie oli, aga millegipärast ma olen foto sellest kuhugi ära kaotanud ja teile seda presenteerida ei saa... Hmmh. Minu kaaslase lõhe erilist muljet ei jätnud, tema arvas, et teist korda ta sama toitu ei telliks. Mina läheksin desserdi nimel vist tagasi küll, aga toda krehvtist tomatisuppi soovitan ma küll tellida ainult neil, kes tõeliselt teravate elamuste peal väljas on. Ma isegi vaatasin, et laual on pipraveski täitsa olemas, äkki paneks köögis korraga vähem vürtsi supi sisse, ma saaksin ju lauas ise juurde uhada seda, kui ma tahaksin...
Mulle Wesenbergh meeldib. Mulle meeldib sisekujundis ja asukoht. Ja nende armas teenindaja, kelle nime ma kahjuks ei märganud välja uurida... Teda kiidaks küll! Nii püüdlikku ja tähelepanelikku teenindust ei kohta just tihti. Ma loodan, et teda hinnatakse vääriliselt! Ainus, mis mulle väga ei istunud, oli nende muusikavalik, mis ümbruse ja õhustikuga väga kokku ei hakka. Ootaks esmapilgul rohkem mingit jazzilikku õi bluesilikku muusikat, aga neil tuleb ikka päris kodukootud umpa-umpat. Ma nende asemel tegeleksin selle osaga, seal oleks tegemist veel küll. 
Üldiselt tulime me ära täis kõhtude ja rõõmsa meelega. Minul kulus näiteks supi-kohvi-vee-magustoidu kombo peale 12 eurot kopikatega. Mitte midagi šokeerivat, kuigi Rakveres saaks ka odavamalt. Samas ikkagi praktiliselt hotelli lobby baar, mille puhul pole veits soolasemad hinnad imekspandavad. 
Väga lühike ja lööv koduleht on neil ka. Selle leiab SIIT. 

Hindeid andsime me nii: 

                                    Arbuusisuhkur                  Hermione
Interjöör                             9/10                                6/10
Toit                                     6/10                                7/10
Teenindus                        10/10                               9/10

Keskmine hinne Wesenberghi pubile meilt 7.8 punkti kümnest võimalikust. Teenindus annab ikka palju juurde ja silub kõik muud pisivead! Võtke õppust, teenindusasutused!

 

 

Vilde lokaal

Me olime ühel mõnusal reedesel päeval Tartut avastamas, mängisime turiste, jalutasime muuseumides ning imetlesime planetaariumit AHAA keskuses. Kui aeg juba lõunas oli, meil pikk hommik selja taga, siis liikusid mõtted vaikselt toidule. Mingit suurt eelnevat uurimistööd me läbi polnud viinud, eeldasime, et Tartu kesklinnas ilma mõnele toidukohale komistamata liikuda ei saagi. Mõneti oli meil õigus, aga paar valestarti oli ka. Midagi vürtsikat nagu ei tahtnud, seega jäid ära igasugused idamaised söögikohad. Samas soovisime sooja toitu, seega jäid ära kohvikud, mis pakkusid ainult salatipokaale ja koogikesi. Nii me siis lonkisime ja mõtlesime ja valisime... Ning kuna me kusagilt valesti ära keerasime ning Wernerit üles ei leidnud, lõpetasime me Vildes. Ka kena ja legendaarne Tartu söögikoht :) 
Kartes, et tervisekohvik meie tühjade kõhtude jaoks ehk liiga tervislik on, ronisime me teisele korrusele ning istusime maha Vilde lokaalis. Kuna me jõudsime enne kella kolme, siis saime valida vaid päevapakkumiste vahelt, mis oli okei, aga pikemast menüüst me aimu ei saanud. Tuleb kunagi tagasi minna. Niisiis, võtke seda väikest arvustust terakese soolaga, me ei süüvinud ehk nii sügavale, kui võinuks :)
Esimesena üllatas kohe see, et laual oli kann marjaveega. Mitte just paljud söögikohad Eestis ei praktiseeri sellist tasuta vee pakkumist. Väga kena väike žest, mis positiivse esmamulje tekitas. Teenindus rikkus natuke seda positiivset esmamuljet. Ma ei ole vist oma elus minimalistlikumat teenindust kohanud :D No tõesti, selle tunnikese jooksul, mis me seal istusime, kuulsime me teenindajalt kokku ehk kümme sõna. Nii vähe, kui absoluutselt hädavajalik. 
Päevapakkumiste menüü oli samuti lühike ja lööv: valida oli tatraga pikkpoiss, maitseriisiga hakkliharull või kalasupp. Ja magustoiduks karamellirull. Me võtsime praed, sest kõhud olid tõesti päris tühjad. Ja magustoidud ka, sest hinnad olid lihtsalt nii meeldivad, et oleks patt olnud seda kasutamata jätta. Me saime kolmekesi söönuks umbes viieteist euro eest. 
Praed olid lihtsad ja maitsvad. Selline mõnus soe kõhutäis, mis maitses väga hästi. Minu riis oli kohati küll päris kõva, mõned terad tundusid täitsa keetmata. Magustoit oli kerge üllatus, sest karamellirulli kujutasime me mõneti teistmoodi ette. Enda viga muidugi, et me ei uurinud, mida see endast täpselt kujutab. Millegipärast ei löönud nime lugedes esimesena ette pärmi-lehttaignast kukkel, millel veidike pruunikat pastat sees. Ja kummalisel kombel toodi see koos kahvliga... Ja törtsu maasika toormoosiga. Sellise kõvemat sorti koorikuga küpsetise söömine kahvliga on omamoodi kunsttükk. 
Kokkuvõttes said kõhud täis, meel oli hea, arve tuli soodne, ja meil on plaanis kunagi ka õhtupoolikusel ajal Vildest läbi käia, et täispikk menüü üle vaadata. Soovitame küll. Esialgu vähemalt lõunakohana, sest hinna-kvaliteedi suhe oli suurepärane. 
Neil on koduleht ka. Ja seal on jooksvalt näha ka päevapakkumised, kui teil huvi peaks olema :) Kodulehe leiate SIIT.

Punkte andsime me nii: 

                          Arbuusisuhkur            Tupsu          Hermione
Interjöör                    8/10                      8/10              10/10
Toit                            7/10                      7/10                7/10
Teenindus                5/10                      6/10                5/10

Keskmiseks hindeks Vilde lokaali päevapakkumiste osale seega ümmargune 7 punkti kümnest. Meie soovitame. Minge lõunale!