Taverna

Käisime oma näljastebandega eile esimest oktoobrit tähistamas Tartu pitsa- ja grillrestoranis Taverna. Millegipärast suudavad meie restohundid alati just siis kohale saabuda, kui kõhud lootusetult tühjad on ja seega juhtub vahel suures näljas ületellimist. Nagu seegi kord: saabusime nagu paastulaagrist ja lahkusime ägisedes. 
Üldiselt oleme meiegi siiani sealt ainult pitsasid koju kandnud ja pole menüüle põhjalikumat pilku heitnudki, rahulikust mahaistumisest rääkimata. Seekord võtsime siis kohe rahulikult. Või noh, nii rahulikult kui nälg lubas. Teenindus oli kena ja kepsakas, me polnud veel õieti tagumikke toolile suutnud mahutada, kui menüüd juba lauas olid. Ainus, millele ma mõtlema hakkasin oli, miks Eestis teenindajad menüüd tuues kohe ei küsi, kas ma tahaksin juba alustuseks mingit jooki? Sel ajal, kui ma menüüd siis lappan ja mõtisklen, saaksin oma porterit libistada.. Ideaalis. Ma ei tea, aga pole veel sattunud sellist juhust, kus teenindaja kohe alustuseks midagi juua pakuks. Aga võiks. 
Üldiselt tuli kõik üsna käbedalt lauda, huvitav oli see, et nad kohe nagu ei jõudnud ära oodata, et toit köögist välja saada. Kui viimane inimene lauas veel oma salatit nautis, viidi kiirematel eelroataldrikud nina alt ära ning toodi praed asemele. Ehk oleks võinud ses mõttes isegi tiba vähem kepsakas olla. Oleks jäänud käikude vahel aega ka järele mõelda ja seedida. 
Mingil hetkel soovitaksin ma Tavernal keldrist välja ronida ja oma stuffi uhkelt ja avalikult avalikkuse nina all lehvitada. Ehk: tundsin puudust akendest ja vaatest, kogu see keldri-õhkkond on muidugi lahe, aga päris tore oleks vahepeal aknast linna ja inimesi vaadata. 
Minu teine mure oli pearoaga. Tellisin omale grillitud karbonaadi. Muidugi on osa süüd minul, sest ma tõesti ei öelnud, et eelistan sellist üsna verist liha. Aga ega ei küsitud ka. Ja kui sa tood inimesele põhjalikult läbiküpsenud karbonaadi, siis vaata, et sa tood talle ka söögiriistad, millega sellist lihatükki allutada. Ühesõnaga, nuga ei tahtnud hästi peale pinna kriimustamise midagi teha. Pöörame ikka lihale rohkem tähelepanu! 
Üldiselt oli toit tõesti maitsev ja kaunilt serveeritud. Minu kaaslastele eelroaks toodud Itaalia salatid tundusid tõeliselt värvilised ja põnevad, kuigi ma pole selles toore porgandi värgis eriti kindel. Minu kukeseene-köögiviljasupp maitses mõnusalt, aga ei ületanud kunagi Vassilissas saadud seenesuppi. Kui minu liha-tragöödia välja jätta, tundusid ka pearoad täielikud hitid olevat... Kui aeg desserdini jõudis, oli olemine juba üsna raske, aga väike pokaal puuviljasalatit maitses ülimõnusalt ja värskelt, hoolimata ootamatult hapudest viinamarjadest.. No pun intended. 

Hinnang on meil järgmine: 
                        Arbuusisuhkur                Lothleg
Interjöör                   5/10                           5/10
Toit                            7/10                           9/10
Teenindus                 9/10                           8/10

Keskmine hinne:  7.2/10

Itaalia salat

Kukeseene-köögiviljasupp

Grillitud karbonaad

Lõhepasta

Majakook

Puuviljasalat