Sööme väljas!: Kohvik Lemmik

Kui seigelda Ida-Virumaal, Narva ja Narva-Jõesuu kandis, siis on söögikoha leidmine ühtaegu lihtne ja keeruline. Narvas jääb esmapilgul silma MäkDoonalds ja paar hotellirestorani. Üks on meie maitsele liiga lihtne, teine liiga keeruline :D Statoile on, aga kabanossid tundusid reisivatele hundikestele kuidagi eriti lameda toiduvalikuna. Oleks me oma tulevikku ette näinud, oleksime vist siiski Statist mõned joogid-salatid-võileivad haaranud ja pikniku teinud. Tõesti, linna me ei tunne ja tulnud olime ka täiesti ettevalmistamata, ehk leidub Narvas peidetud gastronoomiapärle?
Narva-Jõesuus on posu spaasid, millel kahtlemata ka restoranid küljes. Mitte meie, lihtsate reisisellide, jaoks. Lõpuks koperdasime täitsa juhuslikult sellise kohviku otsa, millel nimeks Lemmik. Ja julge hundi rind on teadagi rasvane. Või nagu sel juhul: haavleid täis.
Juba sisenedes tervitas meid tõelise maalähedase külapubi fiiling. No mulle meenusid kohe lapsepõlvest ajad, kui isa mind üheksakümnendatel sarnastes kohtades alati naturaalse šnitsli ja Solo segumahlaga kostitas. Eriti see segumahl tuli mulle meelde, kui ma enda ümber ringi vaatasin. No nii üheksakümnendad, et ma ausalt oleksin eeldanud sellest ajast muusikat mängimas. Oleks asja palju usutavamaks veel teinud.
Tellisime esialgu praed: eskalopi, sealiha seentega ja praetud lõhe ning jätsime õhku võimaluse, et tellime hiljem ehk magustoiduks pannkookegi. Esimene üllatus: lisandid tuli praele juurde osta kahe euro eest. Et siis ümmarguselt kuueeurosest praest sai kohe kaheksane. Teenindajad olid kärmed, ka toit tuli köögist lauda lausa välgukiirusel. Selle fenomeni põhjus selgus siis, kui olime kahvlid toitu löönud. Teine üllatus: armunud ei olnud keegi selles paigas vististi juba aastaid olnud. Sest ühelgi prael ei eksisteerinud kohe teragi soola, muudest vürtsidest ja maitseainetest rääkimata. Keedukartulid olid hommikul valmis keedetud ja vahetult enne serveerimist mikroahjus kuumaks aetud. See väga spetsiifiline kuivanud kiht oli neil kõigil ümber. Kartulipüree sai kiidusõnu, sest ei olnud vähemast pakist võetud. Seentega sealiha oli maitsetu ja üllatas sellega, et koos seente ja juustuga ei olnud lihale sibulat lisatud. Oleks kohe maitsvam olnud. Kas vene köögis mitte ei jumaldata sibulat ja küüslauku? Praetud lõhe tundus pigem friteeritud ja tilkus õlist. Ainus kaste, mida selle toidukoha kokad tunnustavad, on ilmselgelt ketšup. Millest jääb ilmselgelt väheks. Muide, keedukartuleid ei parandanud ka meeleheitlik ketšupisse uputamine.
Tõeline tagasivaade aegadele, kus söök ei olnud söögikohtades kõige olulisem asi. Peaasi, et kodust välja sai ja seltskonda oli :D Pannkooke me igatahes ei tellinud. Ja keedukartulid jäid meist praktiliselt puutumatult taldrikule. Leib päästis päeva.
Arve oli keskmiselt üheksa eurot inimese kohta, selles siis igaühele praad koos lisandiga ja jook. Tundus natuke palju toidu eest, mis oli osaliselt söödamatu ning täielikult maitsetu. Ära tulime vastakate tunnetega. Lapsepõlve mälestused on ju toredad, aga hästi süüa oleks veel toredam :D Igatahes jõudsime hiljem autos kokkuleppele, et nälga ka enam ei ole ja keegi ei palunud tanklasse või poodi snäkipeatusele.
Lemmikul on olemas ka koduleht. See asub aadressil http://kohviklemmik.ee/et/

Punkte sai see blast from the past järgmiselt:

   Arbuusisuhkur Tupsu Hermione
Interjöör                  5/10                          4/10                     5/10
Toit                          3/10                          3/10                     3/10
Teenindus               5/10                        3/10                    5/10

Lemmiku keskmine on meie hinnangul ümmargune 4 punkti kümnest võimalikust.