Üks restohunt oli Köstri juures aastaid tagasi käinud ja jagas meile juba pool päeva ette oma hingehaavu :) Igatahes algasid meie probleemid juba Palamusele saabudes. No tee, mis tahad, ühtki suunavat viita Köstri juurde ei juhata. Me tegime kaks ringi külale peale, no mida pole, on söögikohad. Me olime selleks hetkeks valmis juba ka keldribaariga leppima, kui sealt ainult mingid friikartulid hinge alla saaks :) Muidugi avastasime me siis, kui olime juba oma saatusega leppinud, ja otsustanud, et käime siis muuseumis ja kirikus ära, ostame poest külmi viinereid ja teeme pikniku, et Köstri söögituba asub otse Palamuse kiriku kõrval, muuseumist ümber nurga. Tore küll, aga autost me seda tuvastada ei suutnud, mis tähendas, et meiesuguste põmmpeade jaoks oleks võinud üks väike viidake ikka kusagil olla :)
Söögituba ise oli väljast täitsa nunnu. Selline madal kõrts, kust loodaks kama ja odrakakku saada :D Sees oli ruumi hirmus vähe ja vaadata seal ka suurt polnud. Oleks võinud ju loota, et kui asukoht on juba selline nagu ta on, majaks ka madal aidalaadne hoone, siis on sees samuti ajaloolisusele rõhku pandud. No kahjuks mitte. Sees ei olnud küll kohe peaaegu mitte midagi, mis oleks meelitanud seal pikemalt istuma. Õnneks oli ilm ilus, andsime tellimused ja istusime õue hoopis. Õues sai Palamuse kirikut vaadata, ninale päikest võtta, ja tutvuda suure plakatiga, kus olid ära märgitud kõiksugused eesti filmide võttepaigad. Jah, ineterjööriga annaks tööd teha veel, kui vähegi võimalust oleks. Eksterjöör oli väga mõnus, kui ainult seda tuult vähem oleks olnud :)
Tellisime Saksapoiste šnitslid ja miskise köögiviljadega pikitud sealiha. Ja jäätisekokteilid, sest päike paistis ja meil oli suvine väljasõit :) Teenindus oli kiire ja sõbralik, ooteaeg ei olnud ka midagi väga üle mõistuse, lihtsalt kõhud olid jube tühjad. Meil tavaliselt ongi alati kõhud jube tühjad :) Kui portsud lauda saabusid, algasid pettumused. Mul oli kartul täitsa mustaks küpsetatud, ikka kohe MUSTAKS. Šnitslid olid jällegi vähe kuuma saanud, rasv polnud välja küpsenud, lihal oli jube toore peki maitse. Selles, millega olid väga MasterChefilikult kaunistatud taldriku servad, me kokkuleppele ei saanudki. Maitses nagu õietolmuselt ja vahaselt... Aga mesi see nagu kah ei olnud. Igatahes praele see kollane asi midagi juurde ei andnud, oleks võinud ka ära jääda. Ja meie jäätisekokteilid sarnanesid pigem piimakokteilidele. Polnud nad väga külmad ega väga paksud, pigem sellised lurrid.
Noh, selle kohta, kui vähe raha me maksime, võiks öelda, et sai ikka söödud ka. Aga kas see just söögikoha eesmärk peaks olema... Ilmselt mitte. Mina lubasin suure suuga, et kui teenindaja vähemalt ei küsi, kuidas maitses, siis on ta tark teenindaja ja ma annan teenindusele ühe punkti rohkem :D Kui ta oleks veel hakanud nuga haavas keerama ja uurima, kuidas meeldis, siis... Njah. Igatahes luristasime me oma piimased mahlad ruttu ära ja hiilisime enne minema, kui ta oleks saanud piinlikke küsimusi küsima hakata :D
Kodulehte mina leida ei suutnud. Küll on Köstril ja ta söögitoal oma Facebooki leht, kui kellelgi huvi on. Selle leiab SIIT.
Punktid kukkusid Köstrile ja ta söögitoale järgnevalt:
Arbuusisuhkur Tupsu Hermione
Interjöör* 4/10 2/10 5/10
Toit 4/10 4/10 3/10
Teenindus 6/10 5/10 6/10
* Siinkohal on küll interjööriga koos ka eksterjöör ühte patta lükatud, muidu oleks punktid ehk eriti kesised tulnud. Aga sel päeval paistis päike ja sai väljas olla, aga väljas on vaade täitsa armas.
Köster saab kümnest võimalikust seega hindeks 4.3
Siinkohal võiks vist tsiteerida õpetaja Lauri ja öelda: kui tervet ei jaksa, siis tee pool. No siin oleks tegemisruumi veel laialt.
 |
| Vaade. |
 |
| Esmamulje |
 |
| Šnitsel. |
 |
| Pikitud sealiha. |
No comments:
Post a Comment